Kuidas see kõik alguse sai.

Viis aastat tagasi, mil ma oma kalli Indrekuga käsikäes käima hakkasin, võttis ta mind ühel suvel Villikele kaasa. Üht võin öelda, kui sa oma jala sellele õuele annad, võtab ta hoobilt su südame ka. Kuid mis oleks õu ilma majata?  Kolm tuba ja suur köök (mida Mari kasutab külmadel kuudel nö talveaiana) mahutab ära ühe hiiglama vahva pere – neli Jalandit ja ühe Lepa pluss suviti veel ühe Tulbi ja ühe Halgma ka.

See ongi Villike armas ja soe talu

Praktiliselt välisukse eest voolab vulinal läbi Peetri jõgi, kandes enda õlgadel kopratammide raskusi. Vulinale pakub konkurentsi tsiklite popsuv mürin. Peab tõdema, et tuksuva mootori kuulamisest toredam on sellega sõitmine. (Mina muidugi etendan seljakoti rolli.) Härra Jalandi on käremaruvahva meistrimees ka, näiteks polnud tal probleemi väänata kolakad uksehinged 90 kraadise nurga alla, et me saaks nende peale riiuli asetada. Mari aga väänab oma osavate sõrmede abil viinamarjavääte õigesse suunda. Tema kasvatatud taimed sobivad nii silmale vaatamiseks, kui hambale hammustamiseks. Lisaks sellele on tema käest alati hea hüva nõu küsida.

Paar kiiremat tiiru Peetri jõel.
Kapteniks on sel korral Pro. 

Kerttu on minu seltsidaam ja hüsteeriliselt lõbus kaaslane! Ühel suvel otsustasime kopratammi rünnata, sest stiilse redeli meisterdamiseks oli vaja materjali. Mõeldud-mõeldud! Projekti alustuseks vajasime natukene paati ja natuke rohkem naiselikku rammu. Sõiduvahendi sõidukeskkonda saamise ABC:

1. paat jõepervelt üles sikutada
2. paat sikutada-lükata üle haljendava heinamaa (meetreid 50 või nii)
3. paat läbi võsa jõepervelt alla lükata

Pärast seda võis meie aerutamine alata. See muidugi kujunes selliseks, et Kerttu tiris paati üle kivide ja kamandas: “Aime, sina istud paadis!“ ning “Ei roni välja!!!“. Ragistasime tammi ümber ja peal. Mõned tunnid hiljem olime mitme redeliroika võrra rikkamad. Peab mainima, et antud materjal kuivab tänase päevani Villikel.

Ei saa mainimata jätta Kerttu imelisi küpsetisi! Tema mammud koogikesed teevad põsed punaseks.

Ekke on meil aga suur töömees ja jahimees ja kalamees ja vutimees ja muidu muhe mees! Igatahes lubas ta mulle tuupi teha kui peaksin onu Poodu (Indrek, hüütava nimega Prooton) maha jätma ning täpselt sama lubati ka emmega teha, kui ta peaks issi maha jätma.

Liispet rippus päris mitu aastat tagasi minu käe küljes nagu aksessuaar. Tänaseks päevaks on temast saanud kunstnik kes armastab kanda gooti lolita stiilis kleidikesi ja nokitseda teises toas omaette. Ahjaa, anime kirglik austaja on ta ka.