Mõte oma majast.

Olles juba mitu suve Villikel viibinud, hakkasime Indrekuga päris oma majast ja kohast unistama. Jalandil lasime teha salaluuret ja ise surfasin virtuaalsel kinnisvaraturul. Üksikuid maju pakuti küll, aga need olid kas liialt kallid või liialt lagunenud. Ja siis see juhtus. Ühel lumisel talvepäeval, enne Tartusse tagasi sõitmist, viis Jalandi meid ühe pisikese majani. Ta teadis rääkida, et see on juba päris pikalt tühjana seisnud, kuid ametlikult ei ole see müügis. Maja kuuluvat tema klassivenna ämmale. Toimus telefoninumbri vahetus ja nii me linna tagasi sõitma hakkasime, väike ärevus südames. Kodus olles võttis Indrek telefoni ja helistaski. Pärast sain teada, et omanikud pole maja müümise peale üldse mõelnud ning lubas uuel aastal meile tagasi helistada. Sinnapaika see asi ka jäi. 

Möödus päris mitu aega.

Täiesti suvalisel suvekuu päeval helistas Jalandi Indrekule ja teatas natuke vindise häälega,   et :“Selle maja sa saad!!!“ Ärevus valgus taas üle kogu keha ja peas tuksus mõte – Ei ole võimalik! – ning järgmine hetk olime koos Ilmari ja Ainoga platsis. Kätte oli jõudnud sügav sügis. Esimest korda avanes värav ja me võisime õuele astuda.

Selline oli vasakpoolne vaade majale ...

Maja oli seest täpselt sama pisike kui väljast.
Köök, natuke suurem elutuba ja kapi taha peidetud magamistuba. Kaasavaraks lubati anda ka kogu mööbel koos serviisiga. Lihtsal armas!!!
Süda tegi bubum-bubum ning astusime taas õue.

... ja see parempoolne vaade.
02. novembril 2009.a.
(Taamal paistev libisevate eterniitidega
maja tekitab mõisniku mõtteid.)

.

Järgmine hoone, mida uudistama läksime oli ait. Seda valvas saja sõrmega kirss. Oma haarmed oli ta jõudnud ajada ka külje peal olevasse triiphoonesse. Ilmar võttis rohelisest kotikesest pundi võtmeid ja proovis kirssi tõrjudes üht võtit teise järel. Õige on alati viimane! Aidas oli palju potte, panne, tünne, purke, kausse, mannerguid kuid kõige vahvamad olid laest alla rippuvad riiulid.

Sulgesime ukse, jätsime vapra kirsi valvesse ja läksime sauna uudistama.

Leiliruumi piiludes vaatasime Intsuga teineteisele otsa ja noogutasime kokkuleppeks, et esimesel võimalusel ajame kerisekivid kuumaks.
Kõrge kuluheina seest paistsid lauda ja küüni auklikud katused. Sinna me ei hakanud üldse trügima vaid sumasime otse tiigi juurde. Aino rääkis, et see ei kuiva ka kõige hullema põuaga ära ja tema isa kasutas seal olevat vett kastmiseks ja lammastele joogiks.
Ringkäik lõppes maja ees. Vestlesime veel veidi ning lõpuks sai see kõige olulisem küsimus esitatud: "Kui palju see kõik maksma läheb?!"  Nad pidid veel mõtlema ja siis teada andma.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et maja ostuks me laenu ei pidanud võtma! Siinkohal tahan edastada suurimad tänud oma emmele, kes oli nõus meid aitama!!!
Lisan siia veel pildikesi sellest milline see koht välja nägi:


Taamal:
tööriistakuur, garaaž, puukuur.



Magamistuba koos lesoga.

Vaade elutoast kööki.

Köök.

Saun.

Laut ja küün.

Intsu seljataga on siis peldik mille küljes oli
veel üks kummaline kõrvalruum.





Vaablasepesa maja pööningul.
Õnneks osutus see tühjaks.

Lõpetuseks, ühed ujulestad.

Kuidas see kõik alguse sai.

Viis aastat tagasi, mil ma oma kalli Indrekuga käsikäes käima hakkasin, võttis ta mind ühel suvel Villikele kaasa. Üht võin öelda, kui sa oma jala sellele õuele annad, võtab ta hoobilt su südame ka. Kuid mis oleks õu ilma majata?  Kolm tuba ja suur köök (mida Mari kasutab külmadel kuudel nö talveaiana) mahutab ära ühe hiiglama vahva pere – neli Jalandit ja ühe Lepa pluss suviti veel ühe Tulbi ja ühe Halgma ka.

See ongi Villike armas ja soe talu

Praktiliselt välisukse eest voolab vulinal läbi Peetri jõgi, kandes enda õlgadel kopratammide raskusi. Vulinale pakub konkurentsi tsiklite popsuv mürin. Peab tõdema, et tuksuva mootori kuulamisest toredam on sellega sõitmine. (Mina muidugi etendan seljakoti rolli.) Härra Jalandi on käremaruvahva meistrimees ka, näiteks polnud tal probleemi väänata kolakad uksehinged 90 kraadise nurga alla, et me saaks nende peale riiuli asetada. Mari aga väänab oma osavate sõrmede abil viinamarjavääte õigesse suunda. Tema kasvatatud taimed sobivad nii silmale vaatamiseks, kui hambale hammustamiseks. Lisaks sellele on tema käest alati hea hüva nõu küsida.

Paar kiiremat tiiru Peetri jõel.
Kapteniks on sel korral Pro. 

Kerttu on minu seltsidaam ja hüsteeriliselt lõbus kaaslane! Ühel suvel otsustasime kopratammi rünnata, sest stiilse redeli meisterdamiseks oli vaja materjali. Mõeldud-mõeldud! Projekti alustuseks vajasime natukene paati ja natuke rohkem naiselikku rammu. Sõiduvahendi sõidukeskkonda saamise ABC:

1. paat jõepervelt üles sikutada
2. paat sikutada-lükata üle haljendava heinamaa (meetreid 50 või nii)
3. paat läbi võsa jõepervelt alla lükata

Pärast seda võis meie aerutamine alata. See muidugi kujunes selliseks, et Kerttu tiris paati üle kivide ja kamandas: “Aime, sina istud paadis!“ ning “Ei roni välja!!!“. Ragistasime tammi ümber ja peal. Mõned tunnid hiljem olime mitme redeliroika võrra rikkamad. Peab mainima, et antud materjal kuivab tänase päevani Villikel.

Ei saa mainimata jätta Kerttu imelisi küpsetisi! Tema mammud koogikesed teevad põsed punaseks.

Ekke on meil aga suur töömees ja jahimees ja kalamees ja vutimees ja muidu muhe mees! Igatahes lubas ta mulle tuupi teha kui peaksin onu Poodu (Indrek, hüütava nimega Prooton) maha jätma ning täpselt sama lubati ka emmega teha, kui ta peaks issi maha jätma.

Liispet rippus päris mitu aastat tagasi minu käe küljes nagu aksessuaar. Tänaseks päevaks on temast saanud kunstnik kes armastab kanda gooti lolita stiilis kleidikesi ja nokitseda teises toas omaette. Ahjaa, anime kirglik austaja on ta ka.