Oma mõttetest ma teda välja ei saanud. Varakevadel leidsin Tartu Rahvaülikoolist tooli restaureerimise kursuse. Registreerisin end pikemalt mõtlemata antud kursusele ja maksin ka raha ära ning jäin esimest tundi ootama. Tassisin isegi tooli Tartusse. No ja nagu ikka, kui midagi väga ootad, siis kipub kõik vastupidiselt minema. Sain päev enne esimest tundi kirja, et kursus on edasi lükatud, kuna osalejaid pole piisavalt. Ühesõnaga ei toimunud ka uuel kuupäeval midagi ja nõudsin oma raha tagasi. Olin täitsa löödud.
Kuna tool oli juba majast välja tassitud, otsustasin omast tarkusest alustatud asja lõpule viia.
Pildiseeria sellest, milline tool enne välja nägi:
Tooli esimesed jalad olid pulgakesega kinni tõmmatud ning sel pildil on näha meistrimehe käteosavust.
Puhuriga kuumutamine, kummihaamriga kopsimine, loksuva osa lõgistamine ... paraku ei saanud ilma vigastusteta. Paar tappi murdusid, kuid need said kenasti kokku liimitud.
Edasi tulid minu sooritused. Liivapaber ja tüütu nühkimine ning katkiste osade liiminine. Ai kui uhke ma olin, kui kõik jupid heledalt ja kaunilt läikisid.
Tooli liimimiseks kasutasin empsi käest saadud kondiliimi. Selle kokku segamine oli esmakordne kogemus. Päris õiget konsistensti ei saavutanud, kuid kõik osad said sellegi poolest kenasti omavahel ühendatud.
Tool on aktiivses kasutuses ja senini veel ühes tüksi. Järelikult sai hästi tehtud!
Rahulolev tooli kasutaja.
